Aastaplaan: jaanuar

Jaanuar on hooga käima läinud ning sotsiaalmeedia ja messengeri vestlused pakatavad energilistest ja motiveeritud taasalustajatest. See on üks väga mõnus energiaplahvatus, mis igat uue aasta jaanuari saadab, ometi olen valinud endale hoopis teise strateegia. See tähendab, et minu jaoks algab jaanuariga hoopis kaardistus-, vaatlus- ja planeerimisfaas, mille kestel on need kolm tegevust omavahel küll läbipõimunud, kuid ilmutavad end ka üsna loogilises järjestuses sujuvalt kogu kuu jooksul.

Esimesena tegelengi kaardistusega, et kirjeldada ära oma hetkeolukord ja kui vanasti kartsin igasuguseid enne ja pärast võrdlusi, siis aja jooksul on see pinge oluliselt vähenenud kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et ma teen seda muutust enda heaolu tõstmiseks ning oma puuduste teadvustamine muudab mind nende negatiivsete mõjude suhtes oluliselt vähem vastuvõtlikumaks ja teisalt, olen ajaga muutunud piisavalt enesekindlaks, et uskuda oma metoodika tõhususse ja seda saatvasse eduelamusse, mis hilisema tulemuste võrdlemise toel mitmekordistub. Seega salvestan, mitte lihtsalt oma peas, vaid digitaalselt iga valdkonna, mille täiustamise suunas liikuma hakkan, et mul oleks detsembris võimalus oma tegelike sammude mastaapi teadvustada, sest olgugi, et võime oma mälule toetudes uskuda, et kindlasti tean, kuidas olukord enne muutust oli, siis tegelikkuses ununeb iga muutusega kaasneva päevaga see pilt üha enam. Meelitades ligi olukorra, kus lasen end rasketel hetkedel aju poolt ära petta mõtetega nostalgiahõnguliste minevikumälestuste ilust. Seejuures pole tegemist teadliku enesepettusega, vaid aju loomupärase käitumisega selekteerida infot, mis aitab meil meie minapilti terviklikuna säilitada ja mälestused, mis seda toetavad, muutuvad seeläbi armsamaks ning neid ümbritsev argine ebamugavus aina tuhmimaks.

Seepärast on olukorra kaardistamise juures väga oluline jälgida oma tegevusi täpselt sellises olekus, nagu neid täna teen, ilma ühtegi suuremat muutust ette võtmata. See annab mulle hea ülevaate sellest, millised asjad on täna juba olulised ja kuidas seda mugavust enda toetamisel ära saan kasutada ning samal ajal saan tagasisidet probleemsetest kohtadest, mille kallal järgnevate kuude jooksul tööd hakkan enesega tegema. Enesevaatlus on taaskord võimalikult neutraalne tähelepanekute kogum, et saaksin piisaval hulgal infot, aga mitte selleks, et asju kohe muutma hakata, vaid hoopis olukorra teadvustamiseks, sest üllataval kombel veedame ligi 90% ajast autopiloodil ning teeme oma valikuid enesele teadvustamata. Suurendades aga oma kohalolu ka argitegevustes, hakkan märkama detaile, mille olemasolust varem teadlik polnud ja läbi sellesama teadlikkuse hakkan neid olukordi hiljem ka muutma.

Omades selget ülevaadet sellest, milline on mu argipäev täna ja milline on mu lähtepunkt, saan hakata tegema ka teadlikku uue elu kujundamise plaani või siinses kontekstis välja tooduna teadlikku aasta planeerimist, mille käigus mõtlen enese jaoks välja vastuse küsimusele, miks ma seda muutust vajan ning seejärel sihid või verstapostid, millega saavutatut mõõta saan. Seejuures ei ole mõõdetava vahe-eesmärgi sõnastamine oluline mitte selleks, et hoobelda, kui hästi hakkama olen saanud, vaid selleks, et anda ajule signaal võimalikult realistlikust eesootavast teekonnast, mille põhjal oma sisemisi energiavarusid mobiliseerida. Ühtlasi saan seeläbi ajult adekvaatset infot selle kohta, kas mul on antud eesmärgini jõudmiseks üldse kütust või millist lisatuge vajan, suurendades sellega oma eduloo realiseerumise tõenäosust olulisel määral. Kuna jaanuaris settuvad mitmed plaanid alles paika, ei võta ma enesele kohustust vahe-eesmärkide täitmises õnnestuda, aga proovin siiski ja kasutan õnnestumist või ebaõnnestumist plaani jooksval korrigeerimisel. Suurem kokkuvõte toimub aga kuu lõpus ja väljendub kokkuvõtva positusena, mille ühte näidet Sinagi hetkel lugemas oled.

Küll aga on üks väga oluline nüanss, millele pean kohusetundlikult pühenduma ja see on oma muutuse jaoks ajaakna tekitamine, sest ilma muutuse jaoks aega eraldamata, ei ole mul võimalik senise eluviisi juures uute tulemuste saavutamisele pühenduda. Mitte sellepärast, et ma ei oleks motiveeritud või huvitatud oma elumuutuse täitmisest, vaid kuna ma lihtsalt ei leiaks selle jaoks aega. Aju on mu senise aja reserveerinud nende tegevuste jaoks, mida juba igapäevaselt teen ja huvitav tõsiasi seejuures on, et iga tegevuse lõpetamiseks kulub täpselt nii palju aega, kui sellele planeerinud olen, mistõttu on lisaks tegusale päevakavale palju aega reserveeritud ka “mul on veel aega” viivitustele ja prokrastineerimiseks. Lisades nüüd aga oma muudatusele pühendatud aja oma päevakavva, võib juhtuda, et pean millestki loobuma, näiteks ekraaniaega vähendades, või vastupidi, asun hoopis asju efektiivsemalt tegema. Seejuures ei välista üks teist ehk siis efektiivsemalt asju tehes on näiteks vähenenud ka mu ekraaniaeg, kuna enam pole nii palju võimalust asju edasi lükata ja prokrastineerida, mis omakorda hakkab positiivset mõju avaldama ka teistele eluvaldkonadele. Muutused nimelt armastavad seltskonda, nii et ka väikest asja muutes, võin olla kindel, et mõjud laienevad ka mujale.

Pärast kõikide detailide, tingimuste ja hetkepildi analüüsi panen paika lõpliku korrigeeritud aastaplaani ja alameesmärgid, millega edaspidi toimetama hakkan. Vaatame need koos üle ja kommenteerin lisaks tehtud asjadele ka korrigeeritud punkte ning nende tagamaid.

Kogu aasta kava leiad Aastaplaan: Ajastus ja ajakava postitusest, kuid teen väljavõtte ka iga kuu teema kohta eraldi. Jaanuar keskendus olukorra ja vajaduste kaardistusele, planeerimisele ning plaanide korrigeerimisele. Pidades silmas seda, et tekitaksin endale harjumuse oma aega võtta, et oma uue elumuutuse toetamiseks ja elukorraldusega kohanemiseks aega võtta. Muutlike olude puhul on väga oluline võtta palju peegeldamise aega, et aju ei läheks info üleküllusest stressi ega hakkaks mu soovitule vastu töötama. Aeglane algus tähendab stabiilsemat hilisemat edasi liikumist.

Kuu	Teema	Märksõnad
Jaanuar	Plaan	Vajaduste kaardistus ning aastaplaani sõnastus, muutuse jaoks aja leidmine

Minu igakuisteks alameesmärkideks ehk lubadusteks iseendale olid aga järgmised korrigeeritud punktid:

1 koristamisvaba päev kuus: Tehtud

Tundub üsna kentsakas lubadus, sest pigem on probleem selles, et inimestel ei leidu motivatsiooni koristamiseks, aga kuna minu jaoks on puhastamine, koristamine ja korrastamine teraapilised ning isegi  meditatiivsed, siis naudin nii protsessi ennast kui ka tulemust, mis on mu jaoks aja jooksul nende samade positiivsete tulemuste tõttu pigem liigagi palju meeldima hakanud. Siinkohal täpsustan ka seda, et mulle ei meeldi seda koguaeg teha ja vahel olen ma liigagi tüdinenud kolm korda päevas köögi ja lastenurga koristamisest, aga ma teen seda ikkagi, sest see on mul nii tugevalt juurdunud harjumus, mida premeeritakse korras kodu näol, et ma ei suuda lihtsalt sellele vastu panna. Mu esialgne lubadus oli, et teen ühe koristusvaba päeva nädalas, aga ma lihtsalt ei suutnud sellest kinni pidada, mistõttu panin endale esimeseks etapiks natuke jõukohasema ülesande, millega sel korral ka hakkama sain. Vabanenud aega kasutasin oma aja perioodi pikendamiseks.

1 nutivaba päev kuus: Tehtud

Nutisõltuvus on midagi, mida ma täitsa avalikult julgen enda kohta tunnistada, sest mul on väga raske telefoni käest panna. Suudan seda teha, kui ma teadlikult end korrale kutsun ja jälgin, kuid vaikimisi ei möödu mul ühtegi päeva, kus ma loomuliku valikuna nutivabalt kulgeksin. Mu nutilembust soodustab ilmselt tõsiasi, et jagan igapäevaselt infot EMA 2.0 instagrammis ja facebookis, kuid tihti on see seotud ka lihtsalt sooviga aju asjalikust režiimist välja lülitada. Mu keha ega aju jaoks pole oluline, mida ma nutiseadmes teen – kasulikku või vähem kasulikku – kuid selle negatiivne mõju kandub üle mõlemal juhul, mistõttu pean endale teadlikult digitaalset võõrutust kord kuus tegema. Mõni aeg tagasi lükkasin end aga korralikult mugavustsoonist välja ning olin terve nädala nutivabalt. See oli silmiavav kogemus ja panin sel perioodil tekkinud mõtted ka loovkirjutamise blogisse kirja. Oma jaanuarikuu nutivaba päeva raames kasutasin kavalalt ära ka oma jälgijaid ja kutsusin kõiki väljakutsele sama asja ette võtma ning lisaks teistele rõõmu valmistamise, suurendas see toetus mu enda nutivaba aja võtmise soovi mitmekordselt.

1 kord kuus looduses või tavapärasest keskkonnast väljaspool koos perega käimine: Tehtud

See traditsioon sündis meil elukaaslasega juba kohtudes, kuid kippus laste sündide järel soiku vajuma, aga kuna oleme mõlemad suured loodusnautijad, siis võtsime aktiivse liikumise meie ühiseks eesmärgiks ning oleme nii ise kui ka lapsed tänu traditsioonilisele igakuisele keskkonnavahetusele oma maailmapilti kõvasti rikastanud. See traditsioon jätkub.

1 üleliigne asi kuus ära müüa: Tehtud

Olgugi, et keskendun sel aastal suuresti oma sisemaailma kvaliteedi tõstmisele, siis mõjutab seda väga palju ka see, kui palju on mu ümber asju. Hiljutise elukohavahetusega tekkis meil ühe toa jagu lasteasju, mida meil endil enam endal tarvis pole, kuid mille müügiga tegelemiseks ma mitte kuidagi motivatsiooni ei suutnud leida. Seetõttu panin end fakti ette, et pean vähemalt ühe asja, ükskõik kui pisikese, igas kuus müüki panema, et anda rahale võimalus meie juurde tulla. Müügist saadud summa otsustasin täies mahus kõrvale panna, et järgmine aasta esimesi samme investeerimismaailmas teha, mis ühest küljest loob selleks rahalise puhvri ning teisalt annab ka väikese põnevuse sinna juurde, sest mida rohkem suudan müügist tulu tekitada, seda suurem on mu investeerimise stardiplatvorm. Olgugi, et mu fond kasvab ilmselt 15€ summade kaupa, on see ikkagi parem kui mitte midagi. Ka Kristi Saare alustas 10€ summadega, nii et järelikult on see võimalik ka minu jaoks. Esimene raamat sai jaanuaris müüdud ja seda kuu viimasel päeval, mis on hea näide sellest, et eesmärgid hakkavad täituma alateadlikult juba sellest hetkest, kui selle enesele kirja panen, sest üleskirjutatuna muutuvad need aju jaoks ülesanneteks, millele otsitakse lahendust paralleelselt muid tegevusi tehes. 

1 massaaž mulle, teine elukaaslasele kuus: Tehtud

Ma armastan muditud saada ning kuigi ma ei käinud enne koroonat tihti massaažis, siis pärast teise lapse sündi tunnen ma kuidagi eriti tugevalt, et mu keha vajab regulaarset massaaži, et sundasenditest tekkivaid pingeid leevendada. Mugava ja samal ajal lahendusmeelse inimesena otsustasin aga leppida oma mehega kokku, et teeme vastastikku teineteisele kord kuus vähemalt ühe korra massaaži, sest see annab meile võimaluse nii vaimselt kui füüsiliselt lähedasemad olla ja teisalt annab talle võimaluse praktiseerida oma massöörioskusi, mis muidu unustusse vajuksid. Nimelt on mu elukaaslane paberitega vana-eesti massaaži ehk soonetamise massöör, aga kuna ta on selle diplomi omandanud põhitöö kõrvalt, siis ei leia see viimasel ajal piisavalt praktikat ning loodan salamisi läbi enda lubaduse meid mõlemat endale meeldivate asjadega rohkem tegelema utsitada.

1 vaimset või füüsilist tervist toetav asi enese jaoks teha: Tehtud

EMA 2.0 idee tekkimise ajast saati on mulle väga südamelähedane emade vaimne ja füüsiline tervis, sest ma olen üsna kindel, et tänu perearstikeskuse vahetusele ning uue perekeskuse pereõe hoolivale suhtumisele, kes lisaks beebi heaolule ka minu seisundi vastu huvi tundis, hakkas mu esimese lapse aegne sünnitusjärgne depressioon leevenema. Ta oli kogu selle protsessi juures esimene spetsialist, kes küsis ja tundis siirast huvi, kuidas mul päriselt läheb ning suunas ka profülaktilisi vereanalüüse tegema. Olen talle selle eest südamest tänulik ja tunnen, et iga ema peaks igal aastal, kuid eriti beebi esimesel eluaastal, tegema regulaarset vaimse ja füüsilise tervise kontrolli. Mu üks suur unistus on normaliseerida preventatiivne emade tervisekontroll ning proovin selle nimel ka omalt poolt võimalikult palju ära teha. Kõige lihtsam ja vahetum viis on olla oma valikutega eeskujuks, mistõttu teen igal kuul ühe vaimset või füüsilist tervist toetava sammu, et vähendada enda hirmu valge kitli ees ning julgustada ka Sind seda tegema. Jaanuaris lasin endale Synlabis teha vereanalüüsid, et kaardistada ära oma erinevad tervisenäitajad, mida aasta pärast võrrelda, et teada saada, kas senised valikud on olukorda parandanud või säilitanud. Tänase seisuga on kõik analüüsid normis, v.a D-vitamiin ja raud, mis on mõlemad pisut alla normi ja mida hakkasin täiendavate toidulisandite ja mitmekülgsema toitumisega toetama. Lisaks sattus mul 29. detsembri peale ka töötervishoiuarsti visiit, kes omakorda tegi EKG, mõõtis vererõhku, kontrollis silmi, rühti ja tegi ka vereanalüüsid, mis olid samuti korras ning mille oma stardipunkti raportisse lisasin. Olgugi, et selline mõõtmine ja tulemuste teada saamine on minu jaoks pigem hirmsad, on need eriti vajalikud just siis, kui mõni näitaja on paigast ära, sest mida varem kõrvalekalletest teadlikuks saame, seda kergem on neid lahendada, leevendada või nende progresseerumist aeglustada.

1 senine harjumus või vahend keskkonnasõbralikumaga asendada: Tehtud

Keskkond ja selle hoidmine on samuti midagi, mis on minuga kaasa käinud juba algklassidest peale, mil käisin loodusringis ning osalesin isegi Natura alal paikneva Selja jõe uurimisrühmas, mille raames külastasin analüüside võtmiseks reoveejaama ning prügimäge. Olgugi, et minust ei ole saanud suurt keskkonnaaktivisti, panustan iga päev väikeste, kuid järjepidevate sammudega keskkonna ja looduse hoidu, sest ma soovin alati endast maha jätta parema koha, kui sinna jõudes eest leidsin. Seega võib mind kohata metsas või mänguväljakutel kott käes prügi korjamas, kaasa löömas Teeme ära talgudel või regulaarselt oma digitaalseid seadmeid korrastamas, sest viimane neist on just midagi sellist, mille mõju me tavakasutajana ei tunneta, kuid mida endise andmesalvestustehnoloogia õppejõuna ja serverite administraatorina liigagi hästi tean. Seega korrastsin ka jaanuaris oma arvuti kataloogid ja brauserisse salvestatud info, telefoni äpid ja galerii, et vähendada “pilves” paiknevatele füüsilistele serveritele langevat koormust. Iga väike muutus loeb ja kui see tundub uskumatuna, siis võrdle seda bäiteks suveööl üksiku piniseva sääsega segamatult ühes toas magamisega.

1 erinevat kultuuri tutvustav õhtusöök oma pere keskel või sõpraderingis kuus : Tehtud

Mul on toiduga omamoodi suhe ja kuigi ma ise näen, et see suhe ei ole halb, siis ei ole see ka väga hea, sest ega ma nauditava toidusuhte nimel ka üleliiga palju ei pinguta, mis tähendab, et ma söön praktiliselt kõike, kuid ma ei pühenda oma aega sellele, et toitumist nautida. Ma teen seda, sest see on vajalik ega huvitu selle taga olevast väga, kui kvaliteetne tooraine välja arvata, aga laste kõrvalt olen olnud sunnitud tegema kolm korda päevas maitsvaid sööke, ilma et ma kokkamisest erilist naudingut saaksin ja ausalt öeldes on see mingitel etappidel ka lihtsalt väga tüütu olnud. Selleks, et toitumine ei oleks pelgalt kiire söögi hävitamine, vaid kultuurne tegevus, pean enda jaoks asjad mänguliseks tegema ja seetõttu otsustasin võtta plaani üks päev kuus, kus me valmistame või tellime koju mõne muu kultuuri rooga ja arutleme söömisel ajal selle kultuuriga seotud teemasid ja/või vaatame näiteks mõnda filmi või dokumentaali, et enda ja laste silmaringi pisut avardada. See on minu jaoks üks suuremaid mugavustsoonist välja astumisi, sest see pole minu silmis eluliselt vajalik muutus, aga on samas piisavalt oluline, et sellesse oma aega investeerida. Toidu teemadele keskendun pikemalt eraldi mais.

1 kord kuus sõbranna(de)ga/sõpradega kohtuda: Tehtud

Kodukontoris töötamisel on omad plussid, kuid pidevalt samas keskkonnas viibimine ei mõju vaimsele tervisele hästi. Nüüd, kus lapsed käivad lasteaias, ei ole ka väga palju huviringe, kuhu neid viia ja koroonalained ei kutsu eriti ka kuskile kodus välja minema. Seda enam on minu jaoks oluliseks muutunud silmast silma kohtumised ja kuigi mu elus on inimesi, kellega üle kuu aja mitte kohtumine on talumatu, siis kipuvad haigused, kiire elutempo ja pereelu aja kulgemist kuidagi eriti märkamatuks muutma. Seetõttu panen endale selle märke kirja, et aeg-ajalt kontrolliksin, kas olen oma kallitega lisaks virtuaalsele suhtlemisele ka päriselt koos kvaliteetaega veetnud, sest pole midagi väärtuslikumat kui lähedased ja kvaliteetsed pere- ja sõprussuhted. Ühtlasi on see hea utsitus iseendale, et meie uude koju külalisi kutsuda ja neid võõrustada, sest olgugi, et kolimise alguses võisid mul olla suured plaanid kirevast seltsielust, siis oma pesa hubaseks muutumise järel kadus üsna ruttu ka soov midagi muud, kui kodus mõnuleda, ära.

2 raamatut kuus ehk minimaalselt 22 raamatut aastas lugeda: Tehtud

Igal aastal olen endaga kokku leppinud, et loen nii palju raamatuid, kui on aastanumbri lõpus ehk siis igal aastal loen ühe raamatu rohkem kui eelmisel ning sel aastal on see number 22. Lugemine on minu jaoks väga arendav ja kosutav, mistõttu on seda kerge täita, kuid samas on selle järjepidevuse taga ka igakuine EMA 2.0 Raamatuklubi kohtumiste sari, kus kokkuleppeliselt ühe teose läbi loeme ning seejärel teose ning elu üle üleüldiselt arutleme. Need vestlusringid on minu silmis parim viis raamatutes jagatu omandamiseks, sest läbi vestluse sünnivad alati niivõrd rikastavad ja sisulised mõttejagamised, mis ühtlasi toetavad nii minu kui paljude teiste emade lugemisharjumust. EMA 2.0 Raamatuklubiga saad soovi korral liituda, kui ühined EMA 2.0 Kogukond nimelise Facebooki grupiga. Jaanuaris õnnestus mul eneselegi üllatuseks läbi lugeda lausa kuus teost.

Kolmel (3) päeval nädalas enda jaoks minimaalselt 30 minutit segamatut aega võtta: Tehtud

Saan julgesti väita, et olen veetnud oma lastega nende sünnist alates igakuiselt ligi 90% ajast koos, sest töötan kodukontoris ja lapsed on lasteaia hooajal suurem osa ajast haiged, mistõttu oleme üsna koduse eluviisiga. Enne tööl käimist ja tegelikult ka täna on lapsed veel liiga väikesed, et neid kaugel elavate vanaemade juurde pikemalt üksi jätta, mistõttu on enda aja leidmine minu jaoks kriitilise tähtsusega. Piisavast ühiselt veedetud ajast hoolimata on mul olnud väga raske seda aega enesele võtta, sest sellega kaasnev asjade organiseerimine, süütunne ning võimetus lõõgastuda kaotavad eraldi oldud aja mõtte. Viimase EMA 2.0 muutumistsüklil ajal tundsin aga karjuvat vajadust iseenda jaoks aega leida ning võtsin oma südameasjaks endale ka kodustes tingimustes puhkeaega leida. Leppisin elukaaslasega kokku, et tegelen töövälisel ajal oma hobide või vajadustekannu täitmisega. Sellest otsusest on täna möödas neli kuud ning mul on õnnestunud seda rütmi säilitada ja ausalt öeldes ei kujutaks ma täna enam ettegi, kui ma oma aega enese vajaduste jaoks võtta ei saaks. Iga väike, ka emotsionaalne, distanseerumine näiteks teise tuppa omi asju tegema, aitab mul hästi kuhjunud pingeid maandada ning kasvatab nii nende kui ka minu iseseisvumist, sest enesele teadmata olen oma lastega olnud tugevalt üleseotud, mis võib tunduda küll armas ja lähedane, kuid mis pikapeale häid suhteid hoopis lämmatab ning lapse iseseisvumistungi piirab.

Täna usun, et iga lapse iseseisvumisetapi ajal peab ka ema natuke rohkem iseseisvuma ja endale järk-järgult rohkem aega pühendama, et olla vaimselt valmis ajaks, mil lapsed pesast välja lendavad ning et tühjuse asemel ootaks ees kohtumine selle minaga, kellega üksi aega veetmine oleks siiras nauding ja rõõm. Seda samm sammulist teekonda siin nüüd ja edaspidi Sinuga jagangi ning ikka selleks, et ühiskonnas normaliseerida emade enese väärtustamist ja oma aja süütundeta, naudingu ja rõõmuga võtmist. Luues seeläbi vaimselt ja füüsiliselt tervemaid lapsepõlvi ja perekondi nii täna kui ka tulevikus. Ka Sina saad mind sellel teel aidata, kui hoolitsed juba täna iseeneda vajaduste eest!

Millise ennast toetava sammu teed Sina täna enese heaolu jaoks?

Katrin Loodus