Sünnilugu
EMA 2.0 – minu esimene emaks saamise lugu

EMA 2.0 – minu esimene emaks saamise lugu

Minu sünnitusest ning esmakordselt emaks saamisest on möödas üle nelja aasta, kuid ometi on see kõik veel nii eredalt meeles ja sellest kirjutamine toob pisarad silma. Samas on see mõistetav, et esimese lapsega täheldame erinevaid seikasid ja olukordi palju detailsemalt üles ning tihti ka mäletame paremini, kuna nii palju on uut ja harjumatut ning keha teeb omalt poolt erksate meeltega kõik, et ka pisem detail tähelepanu saaks. Nii ootasin ka mina oma esimest last, kelle sünniks ettevalmistumisel kirjeldasin üles märkamisi ning kasutasin oma pragmaatilist ja planeerimislembest meelt, et panna paika mitmed sünnitusega kaasnevad etapid. Lootuses, et neile toetudes olen olukorraks paremini ette valmistunud. Kui vähe ma siis mõistsin, et elu on see, mis juhtub, kui mul on teised plaanid.

Alustades aga algusest, siis mu rasedus möödus üsna muretult, kuna näidud olid korras ja iiveldust ning valusid esines vähe. Sain aktiivne olla kuni raseduse lõpuni välja. See oli ka ilmselt põhjus, miks sünnitust pigem pelgasin ning ka lõpurasedana veel suurest kõhust hoolimata rõõmsalt ringi liikusin. Poolteist päeva enne sünnitusmajja minemist algasid aga esimesed vältimatud märgid, et enam kaua oodata pole vaja, mistõttu olin ärevusest nii üles köetud, et magasin vaevu mõne tunni kaupa. Limakorgi eraldumise öö ja vaikselt ligihiilivate tuhude najal palusin ka mehel järgmine päev igaks juhuks töölt koju jääda ning proovisin, vastupidiselt igasugustele soovitustele puhata, oma ärevust hoopis koristamisega maandada. Selle tulemusel olin aga veel rohkem väsinud ning õhtul olid valud juba sellised, et otsustasime sünnitusmajja kontrolli minna.

Kell 22:00 seisime sünnitusmaja vastuvõtus, kus oli väga vaikne ning sisenesin esimesse läbivaatusruumi, kus mu liialt kõrge vererõhk välja toodi, kuid pidasin seda ärevuse ja väsimuse kaasnähtuseks. Esimene läbivaatus oli minu jaoks ehmatavalt järsk, kuid hingasin valu ja ebamugavuse üle ning saime teada, et avatus on 3 cm ja meid suunati edasi sünnituspalatisse.

Ämmaemand, kes meid vastu võttis, tegi KTG ning selgus, et sünnitustegevus kulges ootuspäraselt, mistõttu soovitati meil võimalikult palju veel magada. Korduvalt wc vahet kõndides olin aga kogu selle aja ärkvel ning kuulasin, kuidas kõrvalpalatis kaassünnitaja rütmiliselt valusid üle hingas. Südaööl tegime veel lustakaid videosid, kuidas ma tuhutades ringi jalutasin, kuid umbes kella kahe paiku öösel olin võrdlemisi väsinud ning sain aru, et kuigi püsti on hea olla, siis jalad, mille füüsilisele sitkusele toetuda olin planeerinud, muutusid iga tuhuga aina süldimaks.

Kella nelja ajal saabus palatisse uus ämmaemand, kes asus olukorra hindamiseks läbivaatust tegema ning tõreleva “lõdvestage nüüd oma jalad” manitsuse, valude ja olukorra keskel sain taaskord väga valulise läbivaatuse osaliseks, mille käigus puhkesid ka iseeneslikult veed, mis seni polnud end kuidagi ilmutanud. Kuue sentimeetrise avatuse ning märja ja verisena astusin voodist välja, mille järel intensiivistusid ka tuhud ja sain pakkumise vanni minekuks. Olgugi, et mu rasedusaegne soov oli sünnitada vees, siis sel hetkel tundsin, kuidas mõte vanni minekust on tugevalt vastumeelne. Sellest hoolimata lootsin, et seal valud vähenevad ning palusin vanni vett täis lasta.

Kokku olin vannis kolm tundi, mille suurim pluss oli, et seal nägin ekraanilt alati ette, kuidas uus tuhulaine enne valu tundmist algas. Tänu sellele sain alati väikese eelhoiatuse, et oma hingamist reguleerida. Kella kaheksa ajal vahetus taaskord personal ning uksest sisenes uus praktikant, kes informeeris meid ebameeldivast uudisest, et sünnitegevus on nende kolme tunni jooksul paigal seisnud ning pean kohe veest välja tulema. Avatus oli ikka veel kuus sentimeetrit, kuid mina kolme tunni võrra kurnatum.

Veest välja tulles lõi mul vasakusse külge aga nii tugev valu, et kohale kutsuti arst, kes kiire hinnangu põhjal soovitas alustada naerugaasi andmist ning heita voodi peale, mida raseduse ajal kui kõige halvemat varianti hirmuga kaasas olin kandnud. Nüüd oli see mu reaalsus ning kuna valud olid veest välja tulles jälle väga tugevad, siis rõõmustasin iga naerugaasi sõõmu üle, et midagigi aitaks jõudu kokku hoida.

Kella kümnest hakkasin naerugaasi toel sisuliselt elama minutist minutisse ning vaatasin igatsevalt kella, et selle seierid kasvõi natuke kiiremini liiguksid. Palusin mehel näidata oma sünnitusplaani, kuid ükski tegevus ega mentaalne ergutamine, peale uutamise, ei kergendanud mu olekut. Kella 11 ajal oli avatus juba kaheksa sentimeetrit, mis andis taas jõudu juurde, kuigi sisimas tundsin, et olen valmis asja pooleli jätma ja koju tagasi magama minema. Ka seekord pidin tõdema, et ma ei teadnud siis veel, et suurim katsumus ootab mind alles ees.

Kella ühe ajal päeval käis ämmaemand mind üha tihemini kontrollimas ning üsna pea oli avatus üheksa sentimeetrit ning suure venitamise peale ka täisavatus. Vahetasin tuhude vahel poose ning proovisin aru saada, millal on taas ämmaemandat vaja kutsuda, et pressid tulevad, sest polnud kindel, kas tunnen need ära. Kohe, kui algasid siiski selgelt tuhudest erinevad esimesed pressid, tuli ämmaemand kutsumata tagasi, sest lapse südamelöögid läksid KTG järgi alla.

Kella ühest sisenes ruumi ka arst ning lapsele prooviti paigaldada peaandur, et südamelööke täpsemalt hinnata, kuid ka see viis südametoonid alla. Arstiga kaasas olnud ämmaemand ja praktikant seisid nõutult mu voodi jalutsis ning muutusid aina murelikumaks. Kümme minutit hiljem pandi kanüül ning algas sünnitegevuse kiirendamine tilgaga, kuna oli ilmselge, et emakal ei ole enam jõudu. Iga valulik press, mida enam naerugaasiga ei toetatud, tõmbas lapse südamelöögid jälle alla. Pärast kolme katset eemaldati kiirendus ning toodi välja allkirjastamiseks mõeldud paber, mille hirmutavaid ridu mäletan tänaseni, mida saatis takka kiirustav lause, et loeksin kiiremini, kuna enam pole aega oodata.

Hetk, mil pastakas paberiga ära viidi, muutus ruumi meeleolu haiglaseriaali kaadritele sarnaseks ning tundsin, kuidas kõik liikumine minu jaoks aegluubi temposse läks. Praktikant läks opisaali ettevalmistavat kõne tegema, mind haagiti seina küljes olevate masinate küljest kiiresti lahti ning mehel paluti kõik kaasa võetud isiklikud asjad endaga võtta ja meiega lifti kaasa tulla. Mäletan, kuidas vaikselt mehel silma vaadates jõudsin veel poolsosinal öelda, et “Ma nii kardan…”, kui ämmaemand selge ja sõbraliku häälega mind katkestas ning vastas, et “Kõik läheb hästi, Katrin, ära muretse. Tehke nüüd ruttu musi ära, sest me peame minema.”

Musid tehtud, kaotasin mehe silmist, sest edasi liikus kõik nii kiiresti ning järgmine hetk olin nagu tunnelis, kus kolisin ühest voodist teise ja oli aeg seljasüstiks. Täpselt sel hetkel tabas mind aga suur press, mille õnneks enne torget jõudsin välja öelda ning see oli ka viimane sünnitusvalu, mida süsti järel kogesin. Protseduur käis märkamatult ning heitsin pikali, et operatsiooniks ettevalmistused saaksid alata.

Tundsin, kuidas surinad mu varvastest aeglaselt, kuid sihikindlalt üles liikusid. Jalgu ma liigutada ei saanud ning ärevusest ja väsimusest ajasin õe ja anestesioloogiga segast juttu sellest, kuidas ma peaalaspidi olen ning nägin arsti, keda rõivastusse pandi. Olin ise kabuhirmus, kuid teatud mõttes alistunud, sest olukord oli minu kontrolli alt väljas ja ainus, mida sain teha, oli usaldada personali ja elu.

Jalgade surina saatel kaeti mu kõht ja jalad oranži joodiga ning arst alustas sisselõiget, kui järsku karjatasin, et mul on valus ja tunnen, kuidas nahk rebeneb. Arst peatus, kuid proovis siis uuesti ning karjatasin juba nuttes, et palun lõpetage, mul on valus. Anestesioloog küsis üle, kas ma tunnen midagi ja vastasin, et tunnen, kuidas mind lõigatakse ja kuidas nahk laiali liigub ning selle peale karjatas arst närviliselt, et “Pange ta juba kiiremini magama, meil ei ole aega enam jäänud.” Sekundid hiljem läks mu ümber kõik valgeks ning vajusin unne.

Ärkasin 40 minutit hiljem heledas ruumis, kus kuulsin oma südamelöögi piikse ning nägin oma mehe kergendunud nägu mind ainiti vaatamas. Ta süles oli pisike pamp, kelle ämmaemand kohe minu juurde tõi ning kuulsin esimest korda oma pisikese punanahkse tütre nuttu. Olgugi, et olin olukorrast šokis ja kogesin erinevate emotsioonide tulva, suutsin ainiti mõelda, kuidas see pisike väikseke oma rinnale ja enda lähedale sooja ja kaitsva tiiva alla saada.

Mõned tunnid ja uus doos valuvaigistit hiljem liikusime perepalatisse, kus järk-järgult taas oma jalgu liigutada sain, kuigi tundlikus neist ärkvel olles kordagi ära ei kadunudki, ning uue olukorraga kohanemist alustasin. Sellest hetkest algas mu elus täiesti uus etapp ning kuigi arvasin, et raskeim osa oli möödas, siis ei olnud ma arvestanud kogu läbielatu vaimsete mõjudega, mis tänaseks juba nelja aastaseks saanud terve ja tragi tüdrukutirtsu kõrval minus ikka veel mõju avaldavad.

Lisan lõppu veel mõned soovitused, mida täna nii sünnitajale kui tema lähedastele ütleksin:

  • Palun väldi lauseid: “Sul läks ju lihtsalt. Sa ei sünnitanud ise.” või “Magasid raskeima osa ju maha.” – valusaimad ütlused, mida mulle on pärast keisrit öeldud. Ma ei mäleta enam ütlejaid, aga mäletan nende sõnadega kaasnevat valu, sest oma lapse sünni ajal teadvuseta olla on kohutav ning erakorralises keisris pole samuti midagi romantilist ega “lihtsat”. See on kõhuõõne operatsioon, mis võib lõppeda surma või eluaegsete tüsistustega. Rääkimata raskest taastumisest, mis võib kesta aasta või rohkemgi. Psühholoogiliselt ei pruugigi abi saamata kvaliteetne elu taastuda.

  • Palun ära võrdle oma lugu teistega, sest iga sünnitus on ainulaadne. Mõne naise loomulik sünnitus võib olla traumeerivam kui teise planeerimata keiser. Lihtsalt tea, et Sinu lugu ei ole eal teisega sama, kuid seejuures ka kuidagi vähem olulisem, valulisem, rõõmsam, kergem ega tähtsam kui teise ema oma.

  • Hea värske isa, jaga naisega oma kogetut, sest see annab ka talle kindlust ja jõudu juurde, et ta polnud selles väga sissepoole pööratud protsessis üksi. Hirmutava või traumeeriva kogemuse puhul on jagamise väärtus topelt hinnaline, sest ühiselt kogetud raskus lähendab teid paarina tunduvalt. Sündisite lapse ilmale tulekuga mõlemad uuena ümber ja see mõjutab paratamatult kogu peredünaamikat. Isegi siis, kui sa polnud sünnitoetajana naise kõrval. Isaks said sel samal hetkel kui Su kaaslasest sai (uuesti) ema.

2 thoughts on “EMA 2.0 – minu esimene emaks saamise lugu

    • Author gravatar

      Aitäh, kaunis ema, oma kurbilusa loo jagamise eest! Seda on ühtest küljest põnev lugeda, kuidas teine ema on sünnitusprotsessi läbi elanud, teisalt ka natuke raske, sest see tundub nii reaalne ja kuidagi käega katsutav, isegi kui enda kogemus on erinev.
      Tabasin end mõttelt, et tõesti võiks rohkem isade vaatepunktist lugusid ringi liikuda, muidu jääbki nende mure või trauma märkamata.

      • Author gravatar

        Aitäh armsa tagasiside eest! Emaduses on mingi nähtamatu liim, mis paneb teiste emade lugu paremini mõistma, kuigi enda kogemus on erinev. Olen samuti nõus, et hea oleks lugeda meeste vaatenurka, kuid enamasti on mehed oma kogemuses kidakeelsed, kuid ehk muutub ka see ajas ning läbi ühise kogemuse saavad paarid ja pered lähedasemaks. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga