Elumudijad
EMA 2.0 – Siiri lugu

EMA 2.0 – Siiri lugu

Elumudijate lugude seeria on kogum intervjuusid, mis on läbi viidud tuntud ja vähemtuntud Eesti emadega, kes on oma elus läbi teinud suuremat või väiksemat sorti muutuse. Need on emad meie endi keskelt, kellel igaühel on oma lugu ja muutus, millega maailma rikastada.

Tere, Siiri! Nii vahva Sinuga EMA 2.0 veergudel vestelda. Oled minu jaoks olnud väga suureks eeskujuks nii emaduses, ellusuhtumises kui karjäärivalikutes juba mitmeid aastaid ning rõõmustasin väga, kui nõustusid EMA 2.0 lehele intervjuud andmast. Kas jagaksid ka lugejatega, millega Sa tänasel päeval tegeled ning aktiivne oled?

Tere, Katrin! Olin kahtlemata meelitatud, kui Sinult kutse vestlemiseks sain. Mind valdas kohe kahtlus, kas mul üldse on midagi jagada, mis tõepoolest kellelegi korda läheb. Kuigi ma ei ole selles endiselt üleliia veendunud, jätkame vestlust ja vaatame, kuhu me välja jõuame!

Hetkel saan oma igapäevategevused jaotada nelja lahtrisse (järjestus ei ole tähtsuse järjekorras): töötan tarkvaraarendajana; käin Tallinna Tehnikaülikoolis kaugõppes tarkvaraarendust tudeerimas; kodurindel ootavad mind kolm nutikat last vanuses 5, 6 ja 7 aastat (on paar kuud aastas, mil saan neid niimoodi mugavalt vanuse järgi ritta seada) ning abikaasa; neljandaks on mul mõned regulaarselt, koroona perioodi ajal küll mitte nii regulaarselt, pigem isegi nullilähedaselt, toimuvad hobitrennid.

«…»

Üks suurimaid väärtusi selle elumuutuse juures on olnud silmaringi laienemine.

Eelnevate intervjueeritavate kõrval, kellest mõlemad olid ettevõtjad, oled ka Sina oma elus teinud lausa kaks väga suurt ja ettevõtlikku sammu, mis puudutab karjäärivalikuid, mille lastega kodus olemise järgselt ette võtsid. Milline see suur elumuutus Sinu jaoks on olnud ning mis inspireeris Sind seda tegema?

Jah, alustuseks taustast niipalju, et olen töötanud 10 aastat matemaatika õppejõuna. Selle perioodi sisse jäid kõikide laste sünnid, nii öelda päriselt kodune olin ainult teise lapsega, kolmandaga töötasin väikese koormusega. Lisaks matemaatikale õppisin ülikoolis kõrvalainena informaatikat ning kuigi arvutite maailm ei olnud just minu kõige lemmikum teema, jäid mulle head mälestused programmeerimisest kui mõnusast mõttega nokitsemisest.
Kooselu ühe tõeliselt kirglikku programmeerijaga, tekitas minus aeg-ajalt idee, et võiks selle teema enda jaoks taaselustada. Lihtsalt sellepärast, et oskaksin midagi muud ka peale matemaatika. Ning seesama kirglik programmeerija teavitas mind, et läheb käima täiskasvanute ümberõppeprogramm Vali IT, milles ma ju võiksin osaleda, tema valvaks sel ajal lapsi. Ajaliselt klappis väga hästi, käes oli kevadsemester, mul ei olnud ühtki tundi. Sain pilootprojekti valituks ning peaaegu pool aastat lasin end programmeerijaks ümber õpetada.

Ajaliselt hästi klappis seejärel ka professiooni vahetus. Suvel sai mul läbi leping kooliga ning otsustasin seda mitte pikendada, vaid proovida leida tööd arendajana. Ühe Vali IT grupikaaslase soovitusel see ka õnnestus. Nüüdseks olengi mõned aastad programmeerija ametit pidanud.

Üks suurimaid väärtusi selle elumuutuse juures on olnud silmaringi laienemine. Mäletan hästi hetke, mil osalesin koolitusel ning pidin minema korraks kooli eksamit läbi viima. Seda tunnet on küll keeruline kirjeldada ning võib kõlada liialdusena, kuid mäletan, et tundsin end elukogenenumana. Kuigi õppejõu amet ei olnud mulle sugugi vastukarva, oli hea näha maailma väljaspool kooliseinu. 

Olgugi, et Sul oli matemaatiku taust, siis on programmeerija tööiseloom siiski päris palju erinev õppejõu omast ja kujutan ette, et uuel ametipostil tööle asumine võttis omajagu kohanemist. Kui kiire kohaneja või muutustega kaasa mineja Sa inimesena oled?

Olen loomu poolest üsna leplik, olen rahul enamikes situatsioonides/keskkondades, kuhu satun. Seetõttu ütleksin, et olen ka üsna hea kohaneja – võtan uued olukorrad kergelt omaks. See kõlab justkui ma olen nõus kõigele alluma, seda päris mitte, pigem pean silmas, et võõrad keskkonnad ei hirmuta ega ärrita mind.

«…»

Aina enam hindan lihtsust, kergust, ausust, rõõmsameelsust nii eluolus kui inimestes. Laste arvust pole muutused sõltunud, võib-olla ainult võimendunud.

Oled silmapaistvalt aktiivne ja suudad laste kõrvalt innustavalt tegus olla nii hobides kui erialaliselt. Kuidas Sulle tundub, kas karjäärialased muutused, mida oled läbi teinud lastega kodus olemise ajal, on aidanud Sul oma erialal paremini läbi lüüa või ettevõetud suure muutusega kergemini toime tulla?

Ma ei julge öelda, et lastega olemine mind professionaalsel tasemel on kuidagi mõjutanud. Eelkõige ikka inimloomuse tasemel. Tõsi, eks loomus kandub lõpuks ka tööellu, kuid seos laste ja läbi löömise vahel on pigem väga pika kaarega.

Milline on senine suurim positiivne muutus, mida emadus on Sulle andnud ning kas see on olnud erinev, kui oled olnud ühe, kahe või kolme lapse ema rollis?

Ma tegelikult ei tea, kas seda panna emaduse või pigem suureneva vanuse arvele, aga tunnen, et olen muutunud vabameelsemaks. See tähendab, et julgen eksida, julgen tobedalt käituda, julgen arutleda mistahes teemadel, tabud puuduvad. Lisaks on laste kasvamise jälgimine pannud mõtlema selle üle, millised väärtused on elus olulised, millised inimomadused on olulised. Aina enam hindan lihtsust, kergust, ausust, rõõmsameelsust nii eluolus kui inimestes. Laste arvust pole muutused sõltunud, võib-olla ainult võimendunud.

«…»

Kõige enam on minu tassitäitjateks hoopis kohustustevabad päevad.

Lisaks tööle ja ülikoolis õppimisele oled väga tegus ka oma hobidega tegemise osas – käid rahvatantsus ja saan aru, et nüüd harrastad ka postitantsu. Kas need on Sinu põhilised enda tassi täitjad või on Sul veel mõni täiendav enda tassi täitmise viis?

Tõepoolest, mul on hobisid, millega tegelen regulaarselt. Nimetatud tantsude kõrval alustasin lisaks handpani õppimist. Mingil määral hobid mu tassi täidavad küll, kuid tajun, et pigem suhtun neisse kui huvitavatesse tegevustesse, mis ühest küljest on füüsilise trenni eest ning teisest küljest täidavad unistust olla musikaalsem ning osata mängida mõnd pilli. Kõige enam on minu tassitäitjateks hoopis kohustustevabad päevad. Naudin hommikuid, mil äratuskell pikutamist ei katkesta; naudin õhtuid, mil on mahti vaadata mõnd filmi või lugeda raamatut; naudin hetki, mil ei ole tarvis mõelda millelegi muule, kui… millele iganes tahan mõelda.

Koroonalaine on löönud väga paljude inimeste argielu ja töörütmid sassi, rääkimata sellest, et enese jaoks aja leidmine on seetõttu kordades keerulisem. Kuidas tulid Sina toime ja milliseid häid nippe kasutasid kolme lapsega kodus töötamise ja eraelu vahel tasakaalu hoidmiseks?

Siinkohal on suurimaks märksõnaks eelpool nimetatud leplikkus. Oli tarvilik istuda kodus, olgu peale, mis siin ikka nuriseda, püüan hakkama saada. Umbes teisel nädalal koduseinte vahel olles tundsin, et oleks vaja mingit uut rutiini, et päev mööduks tööalaselt efektiivsemalt ning eraelus harmooniliselt. Püüdsin küll juurutada nö rangemat päevarežiimi, mis tundus tõepoolest just töö efektiivsust tõstvat, kuid olen omajagu laisk ka, mistõttu kaua ma seda hoida ei suutnud. Mulle meeldib pigem loomulik kulgemine kui range planeerimine. Kulgesin sellest perioodist kuidagi läbi. 

Olgugi, et Sul on täna nii pere, sõprade kui praeguste hobide kõrval käed juba üsna tegevust täis, siis kas plaanid või unistad veel millestki tulevikuks eneseteostuse vallas? Kui oluliseks Sa teadlikku ja suunatud enesearengut üldse pead?

Ma ei ole eriline pikaaegsete plaanide tegija ja unistaja. Negatiivne pool selle juures on teatav kaootiline kulgemine, suurt sihti justkui ei olegi, positiivne pool selle juures on olematud pinged ja mured selle ees, kas saan ikka kõigega hakkama, mida olen plaaninud. Julgen tõesti öelda, et olen tänulik ja rahul eluga, mida igapäevaselt elan. See aga ei tähenda, et olen kõik saavutanud, et ei ole enam midagi, mille poole püüelda. Tõtt öelda püüan siiani selgusele jõuda, mis on see tegevus (eelkõige just professionaalsel tasemel), mis paneks silma tõeliselt särama, mida võiksin nimetada enda kireks.

Eelnevat arvesse võttes tundub, et ma ei pea väga oluliseks teadlikku ja suunatud enesearengut. See kõlab kuidagi julmalt… Ja mitte lõpuni õigelt. Päris uisapäisa ma siiski ei tegutse, valin hoolikalt ja kaalutletult tegevusi, mida ette võtan. 

«…»

Seega võib öelda, et suurimad inspiratsiooniallikad on olnud pereringis.

Oled minu jaoks olnud imetlusväärne oma rahumeelse ja avatud kuulaja loomuse poolest, kuid kes on Sinu elus inspiratsiooniallikas või inimene/inimesed, kelle tegemised innustavad Sind mugavustsoonist rohkem välja sirutuma?

Mul pigem ei ole iidoleid, ei ole kedagi, keda ma sajaprotsendiliselt endale eeskujuks võtan. Inimesi meeldib mulle aga jälgida küll. Eelkõige süvenen karakteritesse kui tegevustesse. Nopin siit-sealt iseloomuomadusi, käitumismustreid, mis mulle sümpaatsed tunduvad, ning analüüsin, kas leidub minuski selliseid jooni või kas peaksin neid arendama. Seega minu eeskujudeks võivad olla nii lähedased sõbrad kui võõrad tänavatelt. Tunnen, et isiksusena olen oluliselt kasvanud hetkest, mil sattusin peresüsteemi, mis praeguse suhtega kaasnes. Tulemine üsna kinnisest mudelist väga avatud mudelisse nõudis omajagu kohanemist, kuid tundsin, et see on õige asi, millega kaasa minna. Seega võib öelda, et suurimad inspiratsiooniallikad on olnud pereringis.

See on väga ilus mõte, millega otsad kokku võtta ning suur tänu minu poolt Sulle nende põnevate vastuste eest ning soovin Sulle kuhjaga
jaksu ja edu oma tegusate toimetuste täitmiseks!

Tänu! Omalt poolt soovin Sulle, Katrin, jõudu oma asja ajamisel. Mul on siiralt hea meel, et Sinu silmad on särama löõnud. 

Aitäh, armas Siiri! Pean tunnistama, et minu silmade sära saab suuresti järjepidevalt kütust juurde just EMA 2.0 ettevõtmise raames kohatud ja vesteldud emadelt, nagu Sa isegi, sest üha enam tajun, kui imetlusväärsed ja andekad naised näiliselt argises elusaginas mu kõrval toimetavad ja see heas mõttes sunnib mind saadud avastusrõõmu jagama.

Lõpetuseks veel küsimus, kas on mingi kanal, mille kaudu soovid, et lugejad Sinuga ühendust saaks võtta või mõni toimetus, millele EMA 2.0 lehe kaudu tähelepanu sooviksid pöörata?

Olen üsna tagasihoidliku loomuga ning pigem ei kipu oma toimetusi esile tõstma. Teatud määral on minus eraklikku joont ja aina rohkem tunnen, et kõik, mida teen, teen endale, kui seda märgatakse, on hästi, kui mitte, on hästi. Seega, kui keegi lugejatest mind kusagilt leiab ja ühendub, on hästi, kui mitte, on hästi.

Tundub väga mõnus elufilosoofia. Juhul, kui Sinagi, armas lugeja, tunned, et leidsid Siiri loost häid mõtteid või kõnetas Sind mõni mõte, siis võid julgesti oma mõtted EMA 2.0 postkasti kirjutada ning hoolitsen selle eest, et kõik küsimused ja tagasiside otse Siirini jõuaksid!

Seniks aga julgeid muutusi meile kõigile!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga