EMA 2.0 – Katrini lugu
Elumudijate lugude seeria on kogum intervjuusid, mis on läbi viidud tuntud ja vähemtuntud Eesti emadega, kes on oma elus läbi teinud suuremat või väiksemat sorti muutuse. Need on emad meie endi keskelt, kellel igaühel on oma lugu ja muutus, millega maailma rikastada.
Tere, Katrin! Oled EMA 2.0 programmi esimene elumudijast loo jutustaja. Räägi palun, kes Sa oled ning millega hetkel tegeled?
Tere, rõõm on vastastikune! Olen hetkel kahe väikese lapsega kodune ema ja lisaks hobi korras loodusfotograafiaga tegelemisele, kirjutan isiklikus blogis elulistel teemadel ning käivitan Eesti emadele suunatud kaheksanädalast enesearenguprogrammi EMA 2.0. Varasemalt olen töötanud 15 aastat IT valdkonnas, sh. ka õppejõu/täiendkoolitajana ning idufirmas kürberturbealast reaalelul baseeruvate ülesannetega virtuaallaborite süsteemi arendamise spetsialistina.
Väga tore, et seda kohe alustuseks mainisid, kuid räägi pisut lähemalt, kuidas EMA 2.0 idee sündis ning mida see endast üldse kujutab?
Teekond EMA 2.0 programmini on kulgenud aastate pikkuse teekonnana väärtuslike ideenoppeid kogudes, sest rada sinna on olnud üsna käänuline ja minu jaoks üsna ootamatu. Pärast keskkooli sattusin üsna juhuslikult kindla plaani juurest arstiks õppida hoopis IT Kolledžisse IT süsteemide administraatori õppekavale ning arvasin, et sellega minu suur sisemine kutse inimestega töötada oli lõppenud. Mõned aastad hiljem selgus aga, et saadud haridustee viis mind uuesti viieks aastaks samasse kooli tagasi, kuid sel korral juba õppejõu ning täiendkoolitaja rollis. Üsna pea jäin aga esimese lapsega koduseks. Pärast traumeerivat sünnitust ning esimest lapse eluaastat olin kaotanud suurema osa oma eelnevast elust, mille nimel olin aastaid tööd teinud – huvitav valdkond, vaheldusrikas seltsielu, mitmed hobid, vabatahtliku projektid ning heas füüsilises vormis keha. Selle asemel olin rakkes pisikese inimese eest hoolitsemise ja oma vaimse tervise säilitamisega. Ma arvan, et umbes aasta pärast sünnitust oli esimene kord, kui tundsin, et tahaksin oma teekonda kellegagi jagada ning midagi enese jaoks teha, kui sündis isiklik blogi Eksperimentaarium. Selle kaudu leidsin enese hobide ja mõtete jaoks mugava platvormi, mis õpetas mulle palju ettevõtluse kohta ja samas pakkus ideaalset keskkonda oma senise eluolu jagamiseks. Kaks aastat hiljem, kui ootasin oma teist last, sattusin hoolimata uue elutempoga harjumisest ärevushäirete küüsi, kuna kartsin sünnitustrauma kordust. See oli ka aeg, mil lubasin enesele, et kui selle olukorra üle elan, siis pühendan kõik oma senised teadmised ja oskused selleks, et anda oma panuse Eesti inimeste elukvaliteedi tõstmiseks. Lootuses, et jõuan vähemalt ühe naiseni, kes neid oskusi oma elukvaliteedi tõstmiseks kasutada saab.
Sellise vastuse, mis oli nii teistmoodi varasemast, et see lükkas mu liikvele – […]
Kaks kuud kestnud kriisiabiprogrammi järgselt sündis komplikatsioonideta meie teine laps ning tundsin, kuidas elu oli saanud uue hingamise. See tähedas ka seda, et asusin mõtisklema oma lubaduse täitmisele. Süsteemsele mõtlejale omaselt hakkasin üha selgemalt kaardistama, kuidas ja millises rollis saaksin oma andeid rakendada, kuid kõik katset terapeudina/psühholoogina/kogemusterapeudina õppima asuda kohtasid ees mingit takistust. Markantsem näide oli see, kui ülikooli sisse astumiseks jäi puudu 0,05 punkti või tähtaja saabudes motivatsioonikirja saatmiseks oma arvutisse enam sisse logida ei saanud, kuigi järgmisel päeval töötas kõik laitmatult. Need olukorrad olid minu jaoks piisavalt kõnekad, et loobuda sellest rajast ning avada end uutele võimalustele. Vastupidiselt ootustele tõi palju segadust ka talvel alanud koroonalaine, mis ilmselt enamike stressitaseme lakke tõstis, k.a minul. Tundsin kevadeks väga teravalt, kuidas tervis oli vähese liikumise tõttu tuntavalt halvenenud ning füüsiline vorm jätkuvalt olematu, blogimine seisis stressi tõttu paigal, aktiivse suhtlejana olin kui puuris olev kärbitud tiibadega kanaarilind, sest lähedaste kaitseks oli suhtlemine viidud absoluutsesse miinimumi ning isegi vähene liikumine värskes õhus oli raskendatud. Samal ajal sain aru, et midagi peab muutuma, kuid ei leidnud koheselt ka selget juhist või abi, et sellest august end välja aidata. Õnneks sattusin mai alguses lugema uudist Buduaari 60 päevasest heateo väljakutsest, mida hirmust läbi kukkuda esialgu kaasa teha ei plaaninud. Samas ilmus see mu vaatevälja mitmest kanalist ja pelgalt väljakutses osalemine minu jaoks erilist motivatsiooni ei tekitanud. Vajasin sel korral midagi enamat. Midagi, mis motiveeriks igat mu keharakku, sest välismaailm oli kaaslasele ülesehitatud motivatsiooniprogrammi jaoks sobimatu ja pidin ise leidma püsiva lahenduse. Ma mäletan, et mõtlesin umbes nädal aega igal õhtul küsimusele “Miks ma peaksin sellel väljakutsel osalema?”, kuniks ühel õhtul sain vastuse. Sellise vastuse, mis oli nii teistmoodi varasemast, et see lükkas mu liikvele – ma otsustasin, et ma hakkan kolm korda nädalas sportima, mitte sellepärast, et mu keha on vormist väljas ja haiglane, vaid seetõttu, et ma soovin oma kehale parimat, sõltumata sellest, millisena end täna tunnen. Esialgne sügav ebamugavus ning vastumeelsus asendus üsna pea reipama tempo ning elurõõmsama maailmavaatega, kuniks ühel rattasõidul sündis otsus, et vajan abistamiseks online keskkonda. Sellele järgnes oma ebakindluse ületamiseks uus muutumistsükkel enese sisemise kriitiku sisemiseks toetajaks muutmisega, mille keskel märkasin oma võimekust ja potentsiaali ning otsustasin EMA 2.0 programmi paberile panna ja aidata loodud koolitusmaterjalide abil ka teistel inimestel oma soovitud eesmärgini jõuda. See aga tundus ikka veel liialt lai eesmärk, kuid oma lugu jagades, kuulsin tihti üllatunud kommentaare, et kuidas ma selle kõigeni laste kõrvalt olen jõudnud. See pani ka mind mõtlema, et tegelikult ongi mu viis teadlikke muutuste loomine pärast laste saamist muutunud ning seni polnud ma kohanud lähenemist, mis keskenduks sellele erisusele. Olles aga ise läbi teinud viimase nelja aasta jooksul laste kõrvalt arvukaid kuueksperimente oma harjumuste muutmiseks, olin juba varem täheldanud, et kehtivad teatud reeglid ja vastupanud, mis väljakutsest väljakutsesse korduvad. Pikemat jälgimistööd ning analüüsi tehes süstematiseerisin ära oma kogemused ja mõtted, millest sündis näiliselt hirmuäratavalt pikk enesearenguprogramm ehk EMA 2.0 kaheksanädalane muutumistsükkel, mis tegelikult aitab väikeste sammude abil pöörata tähelepanu muutuja elus hetkel kehtivale ootuspärasele sisemisele takistusele, suurendades seeläbi murdumise protsenti märgatavalt. Tuntavad ja nähtavad muutused ilmnevad oluliselt varem, kuid nende püsivaks muutumiseks on tarvis programm lõpuni teha. Tempo ja mahu saab aga igaüks ise valida ning arvestatud on osalejate igapäevaselt tihedama päevakava ja vastutuse koormaga, kuid väärtustades seejuures emadusega kaasas käivat suurt sisemist potentsiaali ning võimekust. Selliselt olen jõudnud kogu platvormi ja täiendava materjali ülesehituseni, mille edasised sammud on tasapisi igale EMA 2.0 lehe jälgijale nähtavad.
” […] küsimus on selles, kas me juhime oma muutusi ise või juhivad muutused meid?”
See kõik kõlab väga põnevalt, aga milline on Su enda senine märkimisväärseim harjumuse muutmine olnud?
See on hea küsimus ja tegelikult on sellele kohe keeruline vastata, sest pean enese jaoks esmalt panema paika ajaraamid, mille jooksul muutumist mõõdan, kuna usun, et tegelikult muutume me kõik koguaeg. Küsimus on aga selles, kas me juhime ise oma muutusi või juhivad muutused meid? Kasutades ajaaknana oma vanima lapse vanust, siis tunnen, et senise aja kolm kõige suuremat elukvaliteedi tõstjat on olnud kronoloogilises järjestuses sportliku aktiivsuse taastamine, eneseväärtuse kasvatamise ja seksuaalelu aktiviseerimise muutused. Seejuures tundub mulle, et kõige kriitilisem neist on olnud viimane, sest sport ja ennastväärtustav mõtteviis on head vundamendid, kuid seksuaalse puudujäägi tõttu tekib sisemine rahutus kiiremini, kui enda heaolu tassi muude tegevustega täita jõuan.
Need kolm on ilmselt asjad, millele paljud naised tähelepanu sooviksid rohkem pöörata, kuid kuidas Sa nende muutuste elluviimist ikkagi igapäevaselt korraldad? Saan aru, et Sul on kaks väikest last, kelle kõrvalt on oma aja võtmine suur väljakutse. Eeldusel, et pole olemas head tugigruppi vanavanemate või lapsehoidja näol.
Jah, mõlemad vanavanemad elavad meie elukohast kaugel ning kuigi onusid ja tädisid on palju, on kõigil omad tööd ja tegemised, nii et peamiselt toimetame siiski oma pere keskselt. Vanem laps läks nüüd ka esimest aastat lasteaeda, kuid enne seda leidsin oma aega siiski peamiselt ööune arvelt, kuniks end ühel hetkel kurnatusest täiesti tühjana avastasin. Seejuures polnud kurnatus mitte ainult vaimne, vaid väljendus juba ka füüsiliselt ning perearstile oma muret kurtes hakkasid mul endal häirekellat peas helisema, sest kuigi tahtsin olla parim versioon endast, et tagada oma pereliikmete heaolu, siis tegelikult oli see viimane hetk endale otsa vaadata ja midagi reaalselt teisiti teha. Sel hetkel otsustasin, et olen end sõna otseses mõttes hingetuks jooksnud teiste soove täites ja kui ööpäevas on 24 tundi, siis ei juhtu maailmas midagi halba, kui sellest ajast 30 minutit enese jaoks võtan, et kasvõi korraks kõik peas tiirlevad kohustused paberile panna, et mõistust vaikima saada. Selles vaikuses avastasin aga palju küsimusi, mis enne eetriaega ei olnud saanud ning neile vastama hakates märkasin, et mu elu hakkas ilma teadlike omapoolsete sammudeta ise ümber organiseeruma. Seejuures mitte lihtsalt suvalises suunas, vaid sellisel moel, millest küsimustele vastates mõelnud olin. Alguses pidasin seda juhuslikuks, kuid ühel ööl, kui lapse söötmise ajal und ei saanud, jõudsin videoni, milles toodi välja minu jaoks täieliku ahhha-efektina mõjuv lause, et “kvant on füüsikas kõige väiksem ühik”. Iseenesest on tegu üsna ebaoluline infokilluga, kuid selle peale taipasin, et kaasajal müüakse enesearenguprogrammide suurte “tee oma elus kvanthüpe” loosungite all tegelikult petlikku kuvandit, nagu oleks elumuutuseks võimalikud vaid kardinaalsed muutused, kuid füüsika- ja loodusseadusi järgides näib maailm püsivalt muutuvat vaid väikesi järjestikke samme tehes. Seda olin ka enese muutumistsüklite juures täheldanud ning leides erinevatest allikatest oma kogemusele toetavaid viiteid, oli selge, et see on võimalik ka oluliselt tihedama graafikuga eluviisi juures.
Kas see tähendab, et pean päevas võtma vaid 30 minutit, et saavutada oma ideaalne keha või esimene miljon?
Kuigi ma tahaksin väga uskuda, et EMA 2.0 programm on nii võimekas, et iga osaleja selleni soovi korral jõuab, siis reaalsus allub pisut rangematele reeglitele ja saadav tulu on otseses seoses sellega, kui palju Sa oma aega ja muid ressursse eesmärgi täitmisse panustad. Juhul, kui soovid muutumistsükli lõpuks oma ideaalkeha, siis ilmselt ühest 30 minutilisest korrast nädalas ei piisa, aga kui teed 30 minutit 3-4 korda nädalas, siis võid olla kindel, et kaheksa nädala pärast on Su keha teistsugune. Sama kehtib miljoniga, sest kui kasutad 30 minuti asemel näiteks 60 minutit iga päev, et end investeerimise või passiivse sissetuleku teemadel harida, siis on tõenäosus oma sissetulekut suurendada kordades suurem. Abi võib olla ka õnnelikust lotopiletist, kuid kindlamaid tulemusi saad siiski sellega, kui oma muutumise nimel pühendunult ka tööd teed.
Kõlab loogiliselt, aga kui mul pole iga päev aega nii palju selleks võtta, sest argitoimetusi on kuhjaga ootel, siis kas mul on üldse mõtet proovima hakata?
Tähelepanek on igati õige ja kahtlused loomulikud, kuid ma julgustaksin Sind siiski mugavustsoonist välja astuma ning proovima, sest esimene asi, mida teeme on olukorra kaardistamine, mille käigus võib selguda, et Su elus polegi hetkel kohta muutusele, vaid tuleb alustada hoopis olemasoleva kaose hindamise ning korrastamisega. Samas märkad seda tehes, et ka see toob kaasa muutuse ning tihtipeale elukvaliteedi tõusu, mis iseenesest on väga hea stardiplatvorm suurema eesmärgi täitmise ette võtmiseks. Olen julgelt seda meelt, et proovimises kaotada pole midagi, küll aga on rohkelt võita. Seega soovitan Sul ikkagi proovida, sest kaks kuud on täpselt nii pikk ja samas piisavalt lühike aeg, et kui muutus Su jaoks liialt suur väljakutse tundub, siis saad tagasi pöörduda endise elu juurde, kuid samm-sammu haaval end ületades võid tulemuste üle isegi üllatuda.
” […] võib-olla ei olegi Sul vajadust olemasolevat puudust muuta, vaid selle asemel kasutada võimalust head veelgi paremaks teha.”
Olgu, mõistan kõike seda, aga mida teha siis, kui mul ei ole hetkel elus ühtegi probleemset kohta, mida muuta? Kas siis peaksin üldse selle programmiga liitumist kaaluma?
Su enese küsimus sisaldab juba vastust, sest kui oled seda juttu lugemas, siis võib-olla ei olegi Sul vajadust olemasolevat puudust muuta, vaid selle asemel kasutada võimalust head veelgi paremaks teha. Tegelikult on Sul selleks ka väga head eeldused, sest enesearenguks on vajalik baasvajaduste täidetus, et jõuda eneseteostuseni. Seega jah, see programm on ka Sulle, sest raamistik on sobilik ka olemasoleva positiivse osakaalu võimendamiseks. Teisalt on alati võimalus elu ka lihtsalt nautida ning liituda grupiga siis, kui tekib soov mõnda valdkonda edasi arendada.
Jah, nautimiseks soovivad ilmselt kõik rohkem aega leida, kuid mind ikkagi huvitab, kuidas aitab EMA 2.0 mul selleni jõuda, sest ma olen proovinud juba väga mitmeid erinevaid meetodeid, aga ühel hetkel siiski rajalt kõrvale kaldunud…
Muutuste psühholoogia on tegelikult üsna kompleksne ning Sinu lohutamiseks kinnitan, et see on üsna tavapärane. Küll aga on minu eesmärk EMA 2.0 programmis olla nii toetaja kui materjalide varustaja rollis, et anda Sulle hoiatav teetähis või märguanne, kui hakkad jõudma sellesse faasi, kus enamasti rajalt kõrvale kaldudakse. See saab muidugi võimalik olla vaid juhul, kui oled rajale astumise küsimuse enese jaoks süvitsi läbi mõelnud, seda ka ülejäänud grupi jaoks sõnastanud ning annad iga päev lühidalt tagasisidet, kuidas Sul läheb. Need kolm asja garanteerivad, et oled omalt poolt andnud kõik, et soovituni jõuda ning seejärel hakkavad tööle toetavad jõud, mis Sind raskematel hetkedel raja ääres ergutavad, sest pea meeles, et oled ümbritsetud teiste emadega, kes kõikidest inimestest enim Su pingutusi ja vaeva mõistavad ning tunnustavad. Meie jaoks oled Sa kangelane juba selle eest, et oled muutusele avatud ning isegi, kui esimesel korral ei õnnestu kõik ideaalselt, siis tea, et iga asi, mida teed teisiti varasemast, on juba edasiviiv muutus iseenesest.
Sa räägid sellest, nagu muutused oleksid midagi mõnusat ja kerget, aga tegelikkuses ju enamasti siiski pole. Pigem on need midagi, mida kaugele edasi lükata.
Olen täheldanud, et elus on kahte sorti muutusi – selliseid, mida ootad, et tuleksid juba rutem ja selliseid, mida loodad, et ei tule kunagi. Tegelikkuses on mõlemat tüüpi muutused vältimatud, mistõttu on nendega toime tulekuks kergeim viis muutustest oma mugavustsoon teha. Mulle meeldib sellest mõelda kui oma muutuste tugevuste arendamisest oma muutuste negatiivsete omaduste kompenseerimiseks. Näiteks olen ma kehv kohaneja asukoha muutuste suhtes, sest mulle meeldib tuttavlik keskkond ning näod. Viibides liiga palju aga samas keskkonnas muutun tegelikult sellest tulenevalt arglikumaks olukorras, kus olen sunnitud turvalisest kohast eemal viibima, millega kaasneb seetõttu ka ebavajalik kogus lisastressi. Stressi mõju on kehale üsna laastava mõjuga, mistõttu püüan leida mooduseid, kuidas teadlikult võõras keskkonnas end hästi tunda. Näiteks saan ma valida, et lähen kogu perega hästi korraldatud matkale loodusesse või reisile. Sel juhul olen omalt poolt teinud kõik, et olukorda nautida ning pannud paika omad reeglid, et mugavaid tingimusi luua, kuid samal ajal viibin siiski oma tavapärasest rutiinist väljas. See tähendab, et oma mõistuse jaoks olen stressirohkes olukorras, aga kuna komplenseerivad positiivsed aspektid, nagu päike, värsked kohalikud hõrgutised või puhanud lastega mälestuste loomine, aitavad mul seda tasakaalustada või lausa üles kaaluda, siis suudan edaspidi üha stressivabamalt oma tavapärasest rutiinist väljuda. Selliselt piire nihutades tunnen end julgemalt ka ülejäänud ületamist vajavates olukordades ning seda teadlikult tehes saan oma enesekindlust ka kontrollimatute muutuste stressivabamaks kogemiseks arendada.
Jutt läheb juba üsna tehniliseks, kuid paneb mõtlema tõesti, mismoodi muutustesse suhtuda ning näib, et eeltööl on suur roll.
Täpselt nii. Eeltöö on tegelikult iga muutuse juures oluline võti, sest loob meile ankrud, mida vanast harjumuspärasest üle minnes uues olukorras stabiilsuse säilitamiseks kasutada. Vastasel juhul võib muutuse üleminekuetapis tekkida kergemini soov vanasse ebamugavasse, kuid turvalisse, võimalikult ruttu naasta.
Turvalisest rääkides, siis kas plaanid ise ka mõne suurema muutuse lähiajal veel ette võtta?
Jah, kindlasti. Tegelikult on EMA 2.0 kaudne mõte olla toetavaks platvormiks ka mu enese muutumistele, mida grupiga koos kaasa tegema hakkan, sest valdkondi, mida enese juures arendada soovin, jagub. Lisaks annab see mulle hea võimaluse ka teistelt ise midagi juurde õppida, sest eks minulgi ole teemasid, mille arendamisel täiendavat ergutust ning kaasa mõtlemist vajan. Eriti, kui pisemal lapsel taas hambaid on tulemas ning enda rahulolu tassi täitmine väsimuse tõttu tahaplaanile aina kergemini nihkub.
” […] minu jaoks on kõige suuremaks inspiratsiooniks muutuste tegemisel kindlasti elu ja muutuvad olud ise […]”
Praegugi on kell juba pisut üle südaöö, nii et ilma pikema jututa küsin veel Sinu suurimat eeskuju muutuste vallas, kui Su on kedagi sellist inspiratsiooniks ees?
Mulle tundub, et see vastus on ajas muutuv. Nagu kõik muugi, eksole!? Kuid minu jaoks on kõige suuremaks inspiratsiooniks muutuste tegemisel kindlasti elu ja muutuvad olud ise, sest kui ilusaid aegu oleks võimalik seisma panna, siis elaksime kõik ilmselt mõnes armsas ajamullis kinni, kuid kahjuks see hetkel veel võimalik pole, mistõttu tuleb elus muutustetantsu vahel ka vastu tahtmist tantsida. Ajaga lihtsalt õpime sammud paremini selgeks. Konkreetsemalt aga rääkides on mu kõige suurem eeskuju muutuste tegemisel ja toime tulemisel, keskkonna nimetust arvesse võttes siiski täiesti juhuslikut, minu enda ema. Inimene, kelle elu on olnud kõike muud kui lihtne, kuid kes on alati leidnud viisi, kuidas kohaneda ning kes on sellest hoolimata julgenud ette võtta suuri muutusi olukordades, kus enamik inimesi oma piiravate uskumuste tõttu iseendal võimaluste uksed nina alt sulgevad. Ka ei hiilga ma originaalsusega selles, et tänasel päeval on minu jaoks kõige motiveerivamad ja inspireerivamad elumudijad ka need kaks särasilmset last, kellele täna ema rollis muutustega toimetulekul tahtlikult ja tahtmatult eeskujuks olen, kuigi tegelikkuses üha enam end hoopis neilt uusi asju õppimas avastan.
Originaalsed või mitte, kuid ilusad mõtted sellegi poolest. Kas Sul on mingit nõuannet või soovitust, mida öelda edasi sellele emale, kes endas või oma muutuse võimalikkuses täna veel kahtleb?
Minu soovitus on end ümbritseda kasvõi infoallikate mõttes inimestega, kes juba elavad selles maailmas, kuhu Sina jõuda soovid. Olles ümbritsetud nende tegudest ja mõtetest häälestab see ka Su enda mõtteviisi uuele võimalikkusele, mis hakkab alateadlikult mõjutama Su valikuid selliselt, et ühel hetkel leiad end juba lähemal sellele elule, millest unistad. Aga enne, kui asud oma sotsiaalmeediat ja sõbralisti üle vaatama, võta üks aus paus iseendaga ning küsi, miks Sa päriselt seda muutust oma ellu soovid. Vastus võib Sind üllatad, sest vahel pole põhjused üldse tingitud Sinu enda vajadustest, vaid kellegi teise heaolu silmas pidades. Püsiva muutuse tekkeks peab otsus tulema aga Sinu enda seest ja tegelikke vajadusi rahuldav, et vähendada sisemise šabotööri takistavat mõju, kes soovib jätta muljet, et emadus on takistus, kuigi tegelikult on see hoopis Su arengu kiirtee.
Aitäh Sulle, Katrin, selle mõtlemapaneva intervjuu eest ja soovin EMA 2.0 programmile suurejoonelisi muutusi ja muutujaid!
Suur tänu! Peatse muutumiseni!